Mina läheksin.

Orkut. Jälle mingisugune "message". Tavaliselt on seal mingisugused saada-kõikidele-sõpradele-ühesugune-kaart teated või siis mingisugused naljad, mis pole naljakad.

Aga seekord oli seal hoopis entsusiastlik utoopiline plaan sel sügisel Balti keti mälestuseks veel üks Balti kett korraldada. Kõigest kahe päeva jooksul on kommuuniga ühinenud üle tuhande inimese, kuigi peale Idee pole seal veel õieti midagi. Räägivad "keegi võiks projekti valmis kirjutada" jne jne. Aga 89. aastal ei kirjutanud keegi projekte. Inimeste eneste sees oli piisavalt pealehakkamist ja ühtsust, et ligi kaks miljonit inimest võiksid moodustada sellise ürituse. Ja said. Kõik on võimalik.

Paar aastat tagasi tehti USA-s film nimega "Singing Revolution". Just täpselt USA-s, ja mitte Eestis. Ja selle kohta öeldi, et iga ameeriklane peaks seda nägema, et näha, et "ilma vägivallata on võimalik korda saata midagi sellist nagu see väike rahvas saatis".

Peaksime uhked olema selle üle, mitte üksteisele pidevalt hambaid näitama. Meie vanemate põlvkond oli Öölaulupeol ja Balti ketis, nüüd on meie kord teatepulk üle võtta.

Mina lähen uhkusega rahvariietes tantsupeole. Juba ei jõua oodata rongkäiku ja väljakutäit laulvaid inimesi, vihma, päikest, kleepuvat suppi ja pigistavaid käepaelu. Ja laulupeole lähen. Ja pillipeolegi, kui võetakse.

Suvi tuleb. Üsna varsti.