Ma ei taha homme kooli minna, tõesti ei taha. Hea meelega magaks veel, aga und ei ole rohkem - kui nüüd kokku arvutada, siis tuli tänane öö 16 tunni pikkune, annab peaaegu talveune mõõdu välja küll. Nii et nüüd istun tühjusse vahtides vaikselt diivani peal, pea ümber kummitab "AastatööAastatööAastatöö" ja kui mul vähegi liigutades pea nii valutama ei hakkaks, ma naeraks südamest selle klišee üle, et paar päeva enne tähtaega kavatsen puududa koolist vabandusega "haige".

Ühel Poe novelli peategelasel oli kahtlane haigus, keskendumismaania. Pärast eilset orkestriproovi see enam nii naljakas ei tundunudki.

Viimased lood... Kogu orkester mängib täiest jõust, suvatsemata vahepeal natuke mingit dünaamikat teha. Pea käib ringi, päike paistab selja peale, aga ikka on kohutavalt külm. Ja on tühjuse tunne. Mitte ainult kõht pole tühi, vaid ka käed ja jalad ja kõik. Nagu puhuks koos helidega kõik enesest välja. Nootide ümbert tõmbub tumedaks, ainuke asi, mis veel on, on see muusika, need paar nooti paberil...

Ei. Ma ei soovita mitte kellelgi niimoodi haigeks jääda.