mul on iiigaaav

tegelt ka.

kevad tuleb ja ma ärkasin korraga talveunest üles. ma viitsiksin nüüd asju teha. viitsiksin tunde jalutada, viitsiksin rääkida, viitsiksin kas või puu otsa ronida. aga midagi pole nagu teha. maria ei viitsi minuga jalutama tulla, iga kord on täpselt üks ja sama vastus "loll, mul on homseks niii palju õppida!". ja katrin läks ära, ja laura läks ära ja. aga iseenese seltsis on korraga puruigav.

päike paistis täna ja ma läksin ja ostsin bussijaamast paar saiakest ja istusin Koidula pargis nagu vanadel headel Daki-aegadel ehk siis eelmisel kevadel, kui ma poest Daki.elab.siin-nimelise raamatu ostsin ja Koidula pargis kujutlesin, et praegu ongi seesama paralleeluniversum.

siis oli ju veel tulbi-aeg. ma mäletan, ma tahtsin kevadet tuppa lasta ja tegin akna lahti ja istusin seal, pooleldi väljas, ja me tegime lõpmatuseni vanast tammest pilti. ja see kevadelõhn, seesama on mul praegugi sõõrmetes. ainult et akna peal niimoodi enam ei kõõlu, sest mis häda ongi esimesel korrusel möödakõndijate nina ees jalgu aknast välja kõlgutada. nüüd on teised ajad.

tule minuga jalutama. metsa või mere äärde, vahet pole. kevad tuleb, ja kevad on maailma ilusaim aastaaeg.