käisin täna tallinnas.

Riigikogu hoone oli kõige tähelepanuväärsem. Stiili nimi on ekspressionism, seal on kolmnurgad ja peaaegu kitšilik värvivalik ja idee poolest igal nurgal ja kaarel oma sümbolistlik tähendus, näiteks pidid kolmnurgad ajakirjanike vestibüülis tähendama mõtteteravust ja teravat keelt. Sinine ja pruun ja kartulivagu ja taevast meenutav siksakiline lagi... Ainus, mis majalt väheke võlu ära võttis, oli fakt, et see on riigivalitsemise koht.

Muidu ei saanudki ma tegelikult aru, miks meid sinna viidi. Pidime turvaväravate vahelt läbi minema, tükk aega igasugustes vestibüülides ootama, üks natuke häirivalt pikk ja kuidagi läbitungiva naeratusega naine rääkis meile majast, siis rääkisid paar poliitikut sellest, et demokraatia on ikkagi rahva võim ja teie olete tulevik ja paljud teist on siin esimest korda.

Siis öeldi, et tore et tulite , üks politseinik küsis ähvardavalt: "Kuidas te siia saite üldse?" ja me läksime pooleteiseks tunniks vanalinna jalutama.

Ütleks, nagu ütles üks lasteaialaps tolle videfilmi lõpus: "Rohkem polegi nagu Eesti riigi kallal midagi viriseda."


Ainult et kevad tuleb sel aastal kuidagi valesti. Ma olen natuke hall ja mustvalge ja prillid, läbi mille maailma vaadatakse, on mul iga kord järjest rohkem porisemad.

Ja ma ei taha suureks saada, kohe üldse ei taha.

Aga kes minu käest ikka küsib.