ma elan oma elu nädalahaaval.

see algab esmaspäeval uniselt koolis, kus ülesärkamine saabub alles viimasteks tundideks. lõpmata unine on seal koopas olla. istun ja olen, istun ja kirjutan ja loen ja kuulan ja olen. järjepanu need kaheksa- üheksa tundi. enam ei üritagi mõelda, misjaoks see kõik. ega muu poleks suurt mõttekam kui see.

edasi läheb tuttavat rada pidi, liiga lühike esmaspäeva õhtu ja veelgi unisem teisipäeva hommik, mida edasi, seda kiiremini läheb lõpu ja uue alguse poole. ainult et iga uus lõpp ja algus loob tunde, nagu oleks viimasest algusest jube palju aega möödas. siis on see kulgemine lausa peaaegu füüsiliselt tajutav ja vahel uskumatult kurb.

eelmisel nädalal samal ajal olin just tulnud kohast, mis minusse kummaliselt mõjub. ma võin sinna mistahes ajal minna akusid laadima, metsamajas on alati kerge ja hea olla. Jäime neljakesi veel terveks teiseks päevaks, alles õhtupoolikul ärkasime lõpuks äraminekule ja sõitsime tagasi tsivilisatsiooni. oleks vist veelgi kauemaks jäänud, aga nemad ei tahtnud ja meil oli siiski demokraatia. kunagi ma lähen üksi sinna.

mitte et mul inimeste vastu midagi oleks, mkmm. ja kasside. sest nii kurb ja tühi on kortergi pärast seda, kui katrin ja mini ära läksid. ma juba harjusin, mulle meeldis, et nad olid, mulle meeldis katsiga kõrvuti raamatut lugeda ja kassi silitada, meeldis kolmekesi kaarte mängida, meeldis tunda end mitte üksi, vaid inimeste juures.

inimpelguse hood vahelduvad filantroopiahoogudega... ükspäev oli jälle niisugune meeleolu, et vedas üksi randa tühja kätte mõtteid selgitama. regina spektor laulis, päike sillerdas vastu kalameestest siledakslihvitud rada ja kevad tuli rohkem ja rohkem minusse, aga koos sellega ka talve surm.

ma vist ei suudagi enam nõnda positiivne ja kerge ja lihtne olla, kuigi tahaksin. miks m ja h ja kõik nemad teised suudavad, aga mina mitte. kardan inimestele tüütu olla, kardan, et nad mu juurest ära lähevad, kardan enesegi musti mõtteid.

jääb pooleli.
terje.