Eesti perede lapsed

Tuttavas kooliteatris tehti hiljuti näidend viimase eestlase surmast, nii enamvähem 2050. aastal. Lugu oli selline, et kõik tõelised eestlased olid muutunud kosmopoliitideks, nad ei pidanud end enam eestlasteks. Ja kuigi lahkunusse suhtuti austusega – tegemist oli siiski matusega – ei suudetud hoiduda pidevast omavahelisest kraaklemisest, mis lõppes ühe matuselise kokkukukkumisega. Alles see sündmus kutsus esile mingisuguseid reaktsioone, inimesed, kelle suurim kirg paistis olevat teise jalge alla trampimine, võtsid liigutusest käest kinni, pöörasid silmad härdameelselt kuhugi kaugustesse ja pomisesid kaasa Tõnis Mägi "Palve"-le.

Viimastel aegadel oleks Eestis nagu üks tähtsamaid missioone uuesti positiivse iibe saavutamine. Et me väikese rahvakilluna ikka välja ei sureks, et eestikeelsus ja eestimeelsus säiliksid. Selleks meile emapalk, selleks kõik see poleemika lasteaiakohtade ja isapuhkuse üle.

Sealsamas lähevad isad Soome tööle ja praeguste noorte põlvkond pürgib Euroopasse, sest seal on suuremad palgad, suuremad majad, suuremad ideed. See pole enam uudis, see on juba klišee. Kuid see tähendab, et iive võib küll tõusta, aga eestlus sureb siiski välja ja sellega on kogu perepoliitika vett vedama läinud.

Kooliteatri näidendis oli stseen Viimase Eestlase nooruselust. See võis olla üsna millalgi praegusel ajal. Bussipeatuses sattusid kokku kolm noort inimest, just pärast laulupidu. Neist üks oli too tõeline eestlane, kes tegi juttu samasse sattunud tüdrukuga. "Muidugi ma käisin laulupeol, isamaale toetust avaldamas," väidab ta, mingisuguse naiivse kindlusega, et ainult selleks ju laulupeol käiaksegi. "Misasja," vastab tüdruk talle. "Mina käisin seal sõpradega pidutsemas, ega neid suviseid vabaõhupidustusi, kus sõpradega koos pidu panna, pole ju väga palju."

Mina käisin alles ühel see oli eelmisel aastal Laulva Revolutsiooni mälestuseks korraldatud Öölaulupidu. Inimesi oli enneolematult palju, just nagu päris laulupeol, lipud lehvisid ja õhupallid lendasid ja kõik oli justnagu kõige paremas korras. Laulupeole tuldi pereviisi, söödi rohu peal võileiba, lauldi laulikutest kaasa, isegi päris taga üleval mäeserval. Need paistsid olevat küll päris eestlased. Ehk veel pole põhjust kõike nii mustades värvides näha, nii kategooriline olla.

Võiks mõelda, et milleks meile seda vaja, eestlaseks olemist. Igapäevaelus on meil vaja raha ja ehk natuke kaasinimesi ja...noh, põhiliselt raha. Teoreetiliselt võiks me täiesti vabalt ära elada eurode, inglise keelega, ilma laulupeo ja lippude lehvitamiseta. Ei tea, kust taolised asjad üldse tulevadki- kodust igatahes mitte.

Kodust igatahes mitte. Kust siis veel? Kust saab rahvus alguse kui mitte kodust? Kunagi saime eestlasteks läbi selle, et maarahvas luges üksteisele õhtuti omakeelseid ajalehti ette. Siis juba Piiblit ja "Wagga Jenowewa Haledat Elu Luggu" ja siis saadeti paremad pojad ülikooli.

Edasi unustasid need paremad pojad vahel ära, kust poolt perest nad pärit olid, ja hakkasid kadakasakslasteks või pajuvenelasteks. Ja praegusel ajal on maapiirkondade põllud täis lepavõsa ja kesklinnad võsajänkisid. Sest time goes on ja ei saa ju ometi olla nii oldie ja takistada progressi.

Üldistamata võib öelda, et olgu kaldu vene, saksa või inglise poole, eestlased on individualistid. Kui võibki rääkida mingitest rahvuslikest joontest, mis on kaasasündinud, siis pole need niivõrd taevani kiidetud töökus või venelaste anekdootide lõpmata mõtlemisaeglus, vaid hoopiski võimetus allutada oma isemõtlemine mingi grupi või kogukonna omale. Isegi siis, kui vastne eesti haritlaste ring oli nii väike, et kõik kõiki teadsid, kisklesid nad alatihti oma vaadete pärast. Kõigepealt ei suutnud Jannsen ja Jakobson kokku leppida, kas venelased on head või halvad, siis läksid Jakobson ja Hurt tülli usuküsimustes, paarkümmend aastat hiljem ei

Jõudnud Tõnisson ja Päts üksmeelele, kas pürgida vabariigi või autonoomia poole.

Nagu nüüdne supermarketipere peab ostma mitu telekat, sest isa tahab vaadata jalgpalliülekannet, ema "Meie Annit" ja viieaastane hüperaktiivne poisipõngerjas ei jää enne magama, kui pole oma lemmikmultikat otsast lõpuni üle vaadanud. Siis istuvadki igaüks erinevas toas ja põrnitsevad ekraani ja kord hilisõhtul lähevad pesevad hambad ära ja heidavad magama.

Meid võib ju olla nii miljoni ringis, aga paljud on tõesti eestlased ja paljud uue aja juurtetud inimesed, sellest ei räägi ükski statistika. Laulva revolutsiooni põlvkond, need kes paatosega hääles kartulikoori lubasid süüa, need kasvatavad nüüd üles järgmise põlvkonna selle vaimus, et nood läheksid ja oleksid edukad ja rahvusvahelised. Siis pole vahet, mis keeles nad omavahel räägivad, nemad on rohkem eurooplased kui eestlased, kandiliste majade ja läikivate autode rahvas, mitte musta leiva ja linaste riietega rahvusromantikud.

Ometi tulevad ikka laulupidudele kohale, lehvitavad lippe ja laulavad kaasa. Ja nende lapsedki tulevad – vähemalt suur osa neist, unustavad hetkeks välismaa ülikoolid ja võtavad võõrastest kätest kinni ja laulavad härdalt ja rahvusromantiliselt: "Milleks need ladvad on kaarjamad..."

Selleaastase 24. veebruari kõnes rääkis president sellest, et paljudes keeltes polegi sellist sõna nagu kodu, aga meil on. Kõneleb see sellest, et meie jaoks on meie päritolu kuidagi tähtsam kui teiste jaoks? Kõigi nende kõrval, kes ulatuvad üle riigipiiride, andekus relvana ees, keeled suus ja raha või soojamaaihalus sihina silme ees, kõigi nende kõrval on meil siiski üks lauluväljakutäis inimesi, kelle silmad helgivad sinimustvalgelt veel nüüdki, kui pered pole enam pesuehtsad eesti pered ja omakultuurlust ei sunni otseselt välja näitama miski.

Nende jaoks teemegi laulupidusid. Nende jaoks lehvitamegi lippe ja hoolimata pidevast poliitika, kliima ja naabrite vihkamisest ei lähegi ära, vaid jääme siia ja hoiame üksteisel kord nelja aasta tagant käest kinni ja oleme nagu üks suur pere, kõik ühe suure eesti pere lapsed.

Ja mina ei usu, et me 2050. aastal viimase Tõelise Eestlase matame.