Pühapäeva õhtu, ühes kodudest.

Tantsupalavik vähemalt 38 kraadi sümptomite järele. Midagi päris hullu on lahti. Enam ei saanud maal kodus tavaliste sammudega liigutudki, ikka kippus sambaks või valsiks või mingiks hoopis hullemaks ära minema. Hommikust õhtuni, vahepeal eriti suurtes kogustes, omaette. Vaikuseperiood sai läbi, nüüd tuli uuesti muusika, ja murdis ikka täielikult sisse. Võimas.

Kodus oli kummaliselt kodutu tunne. Põgenesin klaveri abil tema kummalisse, pooltoonika võrra normaalsest madalamasse maailma, sõrmed ikka jäävad vahel mõttest maha, aga nüüd võib juba kauemaks ära kaduda, nii et mõtted muutuvad muusikaks ja teised inimesed hakkavad juba vaikselt loobuma kontakti saamise üritamisest. See on imeline tunne. Nagu tantski. Ainult et tantsimiseks on vaja rohkem kui ühte inimest. Üldiselt.

Vahepeal üritasin tubli ka olla ja lugesin Oksaneni "Puhastust", aga see oli nii masendav, et ma pidin alla andma. Lumekorp aknal tegi toa mõnusalt hämaraks ja nii sai laupäev õhtusse diivanil muusikalisi unenägusid nähes.

Kes ei tea, mis on muusikalised unenäod, siis pangu muusika mängima ja silmad kinni ja olgu pikali, kuni tuleb selline mõnus rammestus ja pooluni ja muusika muutub kuuldavast nähtavaks. Ja siis mõnikord läheb see sujuvalt üle päris unenägudeks. Seekord kadusin ma kuidagi mingi laua- või arvutimängu sisse ära, ja kui sealt välja pääsesin, siis oli meil toas kummaline oranž loom. Ema väitis kindlameelselt, et see on orav, aga see osutus hoopis rebaseks, ja see ajas kassi taga. Ja kui nüüd mõtlema hakata, siis meil isegi ei ole kassi.

Siit moraal: unenäod teevad vahel asjad veel segasemaks, kui nad on. Aga senikaua, kuni tegemist pole hirmuunenägudega, siis mulle need meeldivad. Ja tõele au andes tuleb väita, et oligi ju aeg lõpuks ka pisut Une-Matile võlga tagasi maksta. Kaua sa ikka paratamatuse eest põgened. Kui sa just paradoks pole.

Paradoksaalsel kombel aga oli tänane pühapäev peaaegu veel ebaloogilisem kui unenäod oravatest, mis muutuvad rebasteks. Me otsustasime õues kalapulki grillida ja pärast katuselt alla hüpata. Tuld tehes ja grillides hakkas külm, aga katuselt alla hüpates oli tükk tegemist, et end lumest välja kaevata. Siis sõitsime ATV-ga bussijaama ja tuul lehvis juustes ja kell saiviis ja saigi jälle minekuaeg.

Nüüd ma igatahes olen tagasi linnas. Kuulan peotantsumuusikat ja unistan, et saaks tantsida ja natuke häbi on ka, sest matemaatika ruumiline kujund mitte kuidagi ei edene ja ajalugu ei taha ka mitte kuidagi pähe hakata. Akna taga tõuseb lumi katusteni ja isegi Tõnu läks juba MSNist minema ja MP3 on täiesti täis laetud ja tuleb vist välja, et mitte midagi muud pole teha kui ära magama minna.

Imelik.