Täna oli väga värviline päev. Võtsin endale pika hommiku, maadeldes süütundega, et jälle tuleb ekooli puudumisi juurde, aga kiusatus võitis - kiusatus nautida pisutki üksindust ja vaikust enne päeva, mis tuleb veeta võõraste mõtete müras. Laulsin ühtesid vanu sõnu, mis viimasest unenäost kummitama jäid: Vaikus, kurdistav vaikus, ja kärbeste varjatud lend...Paari tunni pärast pidin rääkima vaikusest inimeste ees, mina, kes ma kunagi eriline kõnepidaja pole olnud.

Andres küsib, mis ma sellest ootan. Mõtlen. Midagi ma ei oska oodata. Midagi ei oska karta ka. Teen vaikselt oma etteütlust ja kirjutan konspekte. Pärast ajaloo tunde läheme linnavalitsusse, mu sammud kajavad kaugele läbi labürinti meenutava maja. Kolmandal korrusel on elu. Saal on väiksem ja inimesi vähem kui ma ette kujutasin, kuid ootuspärast närvikõdi pole ikka kusagil.

Lobisen Gerliga. Kritseldan märkmikusse joonistusi. Kirjutan värvikamaid fraase üles. Ja vahepeal ja lähen räägin saali ees Beethovenist ja John Cage'ist ja konnapoegadest, kes otsustasid puu otsa ronida. Ja paistab, et inimesed ei haigutagi igavusest, vaid kuulavad üsna tähelepanelikult. Ja ma avastan, et mulle meeldib rääkida.

Teisi kuulata on muidugi ka huvitav, nii ütlengi kaameramehele, kes meid pausi ajal piirama tuleb, et kuulamine on vast tähtsamgi kui ise rääkimine.

Ja siis tuleb žürii oma salaruumidest tagasi ja jagab välja kõiksuguseid eriauhindu ja teise ja kolmanda koha auhinnad ja põhikooli Kuldsuu diplomi ja mina juba hakkan asju kokku panema, ja siis kuulen äkki enese nime välja hüütavat. Tegin "(:O)" ja kõpsutasin saali ette, ja oligi tõsi. Kuldsuu diplom, minu nimi peal. Ja kaameramees uuesti:"On sul aega natuke rääkida?!" ja naine diktofoniga: "Paar sõna Pärnu Postimehele ka?" Vau, ütlen. "Kas see ongi kuulsus?" Gerli vähemalt naerab minuga kaasa. Kui kedagi enam peale meie saalis ei ole, saame ära minna. Raamatukokku ja laulma.

Vaikus
Kurdistav vaikus
Ja kärbeste varjatud lend.

Tahaksin
minna üles
ja otsida iseend.

Tahaksin
tulla alla
veereda sinuga koos

Mis siis,
et määrime ära
oma riided mänguhoos.

Vaikus.
Keegi ei tule.
Ja keegi ei lähe ka.

Mis siis,
et päike paistab.
Ja kärbsed lendavad.