Tere, veebruar!

Vahel on olla nii kerge. Sõnad tulevad justkui iseenesest ja hea on olla koos inimestega ja päikese kollane naer heliseb hellalt üle talviste muserdatud põskede.

Teinekord libiseb pilk raskelt mööda tallatud lund ja möödasõitvad autod undavad minoorsetes toonides. On see vabaduse koorem, mis inimest rõhub, või sihitu kiirus, tingitud olemise talumatust kergusest?

Inimesed on justkui mässav noorus, kes pimedas usus, et ainult ise on võimalik olla õnnelik, löövad tagantkäe ukse kinni ja jooksevad ära. Iseseisvust, ükskõik mis hinnaga! Inimesed ei oska olla jumalad, nende silmad näevad liiga uduselt lähedasi asju. Ja kui midagi läheb nässu, siis süüdi on ikka alati keegi teine.

Mürkroheline viha kasvab meis nagu baobabid Väikese Printsi planeedil, uuristades oma juured aegamööda sellest läbi. Kui planeedile õigel ajal puhastust ei tehta, siis läheb ta katki. Kui palju purunenud hingedega inimesi on meie ümber iga päev?

Mu aknast möödub kollane Ecolines'i buss ja kõrvaltoast kostab klaveri magusvalusaid meloodiaid. Mälestused, kollased ja mürisevad, tulevad müriaadina mu akendest sisse. Ei oska ma veel olla nii puhas, et vältida valesid, ei oska ma veel olla piisavalt kannatlik, et elada rahus, ega piisavalt hea, et mitte olla valiv. Ikka arvame, et me ise oleme kõige targemad. Meil on veel pikk tee käia.

Ei tea, mis uss see mind täna tuli närima. Tahaksin peaaegu et hüüda välja : aitab, ma ei jõua enam. Raske on uskuda neid sõnu, mida ma kord kuulsin - et minus olevat piisavalt materjali. Kahtlen, kas see on kadunud, või oli see eksitus ning seda pole koguni olnudki. Tunnen end tühja kestana, mis võib iga kell kokku vajuda.

Homme pean kõnelema vaikusest. Vaikus pole tühjus, vaikus on hoopiski muusika. Aga minu muusika on nii vaevukuuldav, hädine, et nii tihti tundub, nagu teda pole hoopiski.

Mitte et ma tahaksin halada. Ei, tahaksin hoopis kirjutada sellest lendamisetundest, mis tavaliselt on. Mis eile oli. Mis nädalavahetusel oli. Sellest, kuidas me laupäeval kelgutasime, nägu põletavalt külma lund pilgeni täis, naerusuud tuules kõrvuni; sellest, kuidas me kujutletavat linna ehitasime, kohupiimakooki sõime ja klaverit mängisime, kuni Kallil meie leelotustest kõrini sai; sellest, kuidas ma pühapäeval vanaisa talu vana roostes kiige peal kiikusin ja Tommiga metsas lumes sukeldumas käisin; sellest, kuidas ma bussis nii The Shacki süvenenud olin, et Dagnetki ei märganud; sellest, kuidas Chris ja Karl eile autos laulsid, nii et naer tahtis kurku minna; sellest, kui tänulik ma kõige selle eest olen.

Aga inimesed peavad alati ju elu enesele raskeks tegema, sest muidu tundub, et pole piisavalt haritud ja huvitav.


Lapsemeelsust!