Käisin lõunamaareisil.

Lumi on sealmaal paar sentimeetrit õhem ja õhk kevadiselt pehme, nii et täitis eesmärki küll. Mott oli üle tüki aja laes (kahjuks suudab juba pool päeva umbses ja mürast läbi imbunud klassiruumis selle edukalt peavaluks ja unisuseks modifitseerida).

Püramiide on muide parem konstrueerida ka...

Jah, aga kui kõndida vastu päikest kevade järele lõhnavas võõras linnas, tunde, lugedes meelelahutuseks keeltmurdva keele susisevaid sõnu nagu "psrzepraszom" ja "barzszyk", uppudes kõnniteede pehmesse helepruuni lumme, vahtides mööduvaid maju, bussipeatusi, inimesi...

Järgmise kahe kujundi puhul pole enam vahet, kas H on suur või väike...

Jah, aga kui pidada Pachebeli kaanoni saatel hallitusjuustuga piknikku, maailma kõige lahedamas piknikukohaga toas, õhtu, uus tuttav, kes väga tahaks rääkida, aga kuidagi pole vajalikke sõnu, ja me ise, külalised kaugelt kaugelt põhjast, kus inimesed vaatavad filme ilma subtiitriteta, arvame neid ära. Ostro! Akna taga läheneb poola õhtu. Toidupoes peame vestluse maha sõbraliku Wasilkovi Sendi-Vovkaga.

Sellisel juhul tähendab külgpindala ju kõikide külgede pindala...

Jah, aga kui sai sel talvel esimest korda uisutada, põlevatest tuledest moodustatud purskkaevuga linna keskväljakul, kus päeval olid kunstikaupmehe maalid lumme torgatud, kus oli kahe torniga katedraal ja muusika mängis. Lendasime mööda jääd, järjest kiiremini, rääkisime fagottidest ja orkestritest ja koorilaulust. Ta nimi oli Veronika, ta oli punaste juustega ja omapärase välimusega ja pärast tundus ta juba vana tuttavana, siis kui me Odeoni - nimelises karaokeklubis poolakeelseid laule kaasa üürgasime laulda.

I want to break free... Aga sellest ma lubasin mitte rääkida - nagu ka ümber bussipeatuste jooksmisest ja teatud videotest ja öisest ekskursioonist bussijaama. Ära siis kurvasta: )

Sama juttu ma räägin teile siis, kui me oleme ka silindri ja koonuse juures...

Jah, aga need lühikesed - pikad päevad, kaks tükki kokku, läbi linnade, kus iga teine maja oli kool, läbi "Hingede öö" ja bioloogia õpiku, läbi kõikide meie pikkade juttude teemadel "mida veel pole olnud, aga võiks läbi võtta", Kaunase müsteerium, peaaegu - kaaperdamine ja järjest lumisemaks ja pimedamaks muutuv maastik hiiglaslike akende taga. Mina leidsin sõbra, sõber sai oma eraelu, millest järgmised kuu aega elada, kui peale "peab"-asjade midagi muud ei jõua.

Võite ka seda põhimõtet kasutada, et panete ta sulgudesse....

Jah, paneme ennast sulgudesse, tööle ja kõikidesse neisse päevakorrapunktidesse märkmikus, mis lõpuks ei lasegi meid sealt sulgudest lahti ja siis me ei viitsi enam kuhugi poola või pärapõrgusse põrutada, sest see enam neisse valemitesse ei mahu.

***

Aga kui uksest välja saaks, siis see enam ei loe, sest härmatis on sentimeetri paksune, õhk karge ja talviselt värske, isegi tänavatel, ja neid jäiseid skulptuure võiks tunde vahtida nagu kuueaastane tivolit, ja igavust pole karta, sest jaanuarialguse inertne tühjus on juba möödas, nüüd on juba veskiratas uuesti käima läinud.

Claude Houghton "Kolmanda korruse tagumise ajutine"
Karl Ristikivi "Hingede öö"