Kui millestki ei oska nagu rääkida, siis räägitakse ikka ilmast:

MA olen alati arvanud, et mu lemmikaastaaeg on kevad. See on täpsemalt see periood, kus maailm muutub aeglaselt, aga samas märkamatult kiiresti pruunihallikirjust heleroheliseks. Ja see heleroheline on kõige ilusam toon, mis maapinna peal leidub, mis teeb tuju kas või vägisi heaks ja tõstab nagu natuke lendu. Ja kui päevad lähevad aina pikemaks ja korraga on tunda päikese sooja paid, mis ajuti, järjest sagedamalt, muutub kuumaks kallistuseks. Kui suve lähedus on käegakatsutav, aga teda ennast ometi veel ei ole, on vaid magus ootus, mis muudab alati kõik tuleva mõttes palju paremaks, kui ta võib-olla tulles ongi. Selline aeg, kus paigal püsida on nii raske, sest tuntavalt täidab kõike ja kõiki mingi uus energia.

See on ilus aeg, jah, aga ühes sellega avastasin, et ma ei märka enam muid aegu selle ootuses, mis mõtteis ainsa tõeliselt väärtusliku ja imelisena tundub. Ja siis otsustasin hakata elama siin ja praegu ja mitte ainult selles ootuses.

Kõigepealt avastasin ma sügise. See oli selline imetore karge soe aeg, kohe pärast suve lõppu, kui oli juba kool, aga puud olid veel rohelised ja purskkaevud töötasid öösiti ja sinna sai jalgu sisse pista ja ööd olid jälle pimedad ja müstilised nagu nad suvel vahepeal hoopiski ei olnud. Rannast kadusid mürgeldavad turistid ja kogu liivane avarus jäi nende päralt, kes seda üksinda nautida ihkasid. Siis ma hingasin hilisõhtuti seda maailma lõppu sisse ja jooksin põlvini vette, mis muutus järjest torkavamalt külmemaks.

Natuke aega edasi avastasin värvilise sügise, kui puude roheline muutus kollaseks ja punaseks ja leekivaks oranžiks nagu loojangutaevas mere kohal vahel juulikuu paiku. Kui päike paistab, on see värvidemäng üle kõige rikkalikumast lilleaiast. Jalutad mööda kollaseid koridore, milledeks pargid ja alleed on muutunud, ja tunned endki kuidagi kollasena.

Novembrivihmad muutsid raagus puud tänavalaternate kollases valguses tilkuvaks kullaks. Üks pilt, mis on vähimate üksikasjadeni silme ette jäänud, on peente okstega leinakask, mis öökollaka kuma käes muutus päikeseringiks, ja sellelt langes piisku, mis olid väikesed peeglid. Peeglid kõikjal - silla käsipuudel, all jões, tänavatel, akendel, puudel... Ükskord oli täiskuu ja ma käisin jalutasin terve linna läbi, oli hingedeaeg ja terve linn oli täis tillukesi tulukesi, mis juhatasid teed ekslevatele hingedele. Surnuaed oli taevas oli meri oli linn kaheksandalt korruselt vaadates.

Ja sügisele takka tuli talv. Nädalate kaupa langes lund ja temperatuur langes sinna alla, kus ta igal talvel ära ei käi. Saime valged jõulud. Kõndisin mööda oma kodukoha tänavaid ega söandanud tuppa minna, kartuses, et äkki järgmiseks korraks on võlumaa ära sulanud. Jõulutuled kumasid kollaselt ja punaselt põõsastele langenud vahukooreste lumekuhilate alt, kogu maa helendas. Päeval paistis madalalt päike, ning selle valguses õrnalt langevaid lumeebemeid vaadates tundus tavaline koduõu hetkeks mingiks muinasjutu illustratsiooniks muutuvat, kus maa koosneb teemantitest ja pidevalt puistab taevast kristallipuru.

Hoolimata mu järjepidevatest kartustest, et kohe läheb lumi ära ja selle asemele tuleb sopane ajatus, tuli lund aina juurde, sinise taevaga päevad möödusid küll kurvastavalt kiiresti, kuid nõnda ilusat vaatepilti väideti viimati olnud olevat oma inimpõlve jagu tagasi. Uued külmad muutsid kunstiks kõik, mis veel ei olnud: puudele tekkis sentimeetrine härmakiht, mis meenutas noid kunstkuusepuid, mida kaubanduskeskustes vahel enne jõule eksponeeritakse. Kõik oksad joonistuvad filigraanselt välja, päikese käes helendab see silmipimestavalt, aeg-ajalt tekitavad üksikud õhukesed pilveräbalad hõbedastele metsadele sügavsiniseid varje.
Öösiti valitseb tumeda pimeduse asemel kummaline hämarus, mis paistab tulevat otse kusagilt maa seest - ei lähegi päris pimedaks, nagu jaanipäeva paikugi.

Sellist imedemaad ei vahetaks tõepoolest ära mõne tolmuse riigiga troopikavöötmes!