täna

 

sügised on imelikud. maailm muutub hallimaks ja värvilisemaks korraga.

 

jälle algas uus nädal, aeg konsentreerub nagu kiirendav karussell. hetketi naudin lendu, tuult kõrvus ja juustes, teinekord tahaks maha. siis võtan tänuga vastu kõik need juhuslikult sülle langevad puhkusehetked nagu see, kui neli kirjanduse tundi ära jäävad või heliis poes järeldusele jõuab, et ta siiski ei viitsi täna tantsu teha.

 

muidugi, ega ma vastupidistest üllatustest, mis sülle langevad, ka ära ei ütle. näiteks et tule sakslaste ärasaatmise õhtule või õunamahla tegema. sellised asjad on alati erilistena meelde jäänud.

 

kahju ainult, et inimesed talve hakul väsivad ja kuidagi mustvalgemaks jäävad.  kui saaks ometi nii, et kevadine sära kestaks läbi talve ja sügise ja et alati oleks tunne, et oled üks äraütlemata õnnelik putukas lilleõite keskel. ja müstilised ööd rannas ja akna peal  teistmoodi maailmatajumist ei jääks vaid mõneks ainsaks korriks.

 

niimoodi kesköötaguses ajas istusin oma köögi aknalaua peal ja kirjutasin näiteks pühapäeva öösel. kirjutasin ja joonistasin ja vaatasin, kuidas hääled öövaikuses teistmoodi kõlavad kui päevases tüdinenud suminas. selles ööpildis oli korraga terve nädalavahetuse muljed, nendesamuste mõttekildude varjud, mida ma veel peast välja polnud saanud.

 

ma kogu aeg mõtlen, et huvitav, kas keegi tunneb end ära ka nende pealtnäha (või päriselt) juhuslike sõnade tagant. ja mida keerulisem, udutavam kõne, seda põnevam. ainult et minust ei olene, kas mu mängu ka keegi teine mängib või jääbki see poolikuks dialoogiks.

 

---

 

tunnen tuult oma punase seeliku all

lendan ajast aega , hõbevalge kiivriga peas

silmi pritsib sügist, päike juba

madalamal

või üks punaste vahtralehtede seast

 

nii kummaline on olla , nagu

oleksin kummulipööratud valgusfoor

varbad kõhuli, pea kohal iseenda nägu

olen korraga muldvana ja

iginoor

 

ja mu sall viipab kureparvele järgi

head aega, mu sõbrad, las jääda

adjöö

nemad taevas ja me oma masinavärgis

mis heitgaasipahvakul pentsu sööb

 

jah, olen liikluskultuuride uurija

lennudistpetšer,  piraat ja piloot

ja mu teekonna loost saab kord

kuulus sümfoonia

kui ainult sinust saaks viimane noot…

 

----

 

täna on juba teisipäev.

alati on täna justnimelt täna , ja mitte eile või homme.

sellel pole tõenäosusteooriaga mingit pistmist.

sest : kuidas saab üks sündmus juhtuda 1/6?   ta kas juhtub või ei juhtu ja kõik.

ja täna pole teisipäev mitte tõenäosusega 1/7 , vaid ta kas on või pole- ja juhuslikult on.

ja kui me elaks kvantide maailmas, siis oleks nii, et korraga saaks olla nii teisipäev kui mitte-teisipäev. ja vot see on juba jube.

 

---