Tegelikult on ümbruses rohkem võimalusi, kui me ära tunda ja kasutada suudame, lihtsalt vaevumise, märkamise asi. Kergem on ju kõndida mööda poriseid radu, ühtesid ja samasid, ja viriseda, miks elu ainult hullemaks läheb, kui otsida mõni laiem ja värvilisem. Või mitu, seda parem.

Kõnnin mööda maanteed, kraavid on lund täis, päike just loojus. Praegu ei tule ühtki autot, aga taevas on kõrgel ja iseenese hädise häälega laul kõlab hoopis selgelt ja kõlavalt, veel ei peagi neist metsadest hooga mööda sõitma, veel on vaikuse aeg, võimalus mõelda. Et miks ma üldse läksin, miks mulle seda vaja on. Miks ma teen selliseid asju.

Eks ta üks eneseteostamise vajadus vist ole. Esiteks, et minna ja kogeda ja olla täpselt nii anonüümne või teatud, kui parasjagu tahtmine on; võõras kohas, uues rollis, uutes situatsioonides. See on vist see, millest Charles Baudelaire rääkis:

JOOBUGE

Peab olema alati joobunud. See on kõik: see on ainus küsimus. Et mitte tunda Aja kohutavat raskust, mis murrab teie õlgu ja rõhub teid maani, peab olema pidevalt joobunud.

Kuid millest? Viinast, luulest või voorusest - teie oma äranägemise järgi. Kuid joobuge.

Kui te kord ärkate palee astmestikul, kraavi haljas rohus, oma kambri mornis üksinduses, ja teie joobumus on juba kahanenud või lahtunud, siis küsige tuulelt, lainelt, tähelt, linnult, kellalt, kõigelt, mis põgeneb, kõigelt, mis oigab, kõigelt, mis veereb, - küsige neilt aega. Ja tuul, laine, täht, lind, kell vastavad teile: "On aeg joobuda! Et mitte olla Aja piinatud ori, joobuge! Joobuge lakkamata! Viinast, luulest või voorusest - teie oma äranägemise järgi."

Ja mina valisin viina asemel rändamise.

Teine asi on vist ego. Kes kuidas enese väärtust tõsta üritab. Naljakas, ma pole ju meelega nii teinud- vaevalt tehaksegi- aga siis äkki läheb lamp põlema ja järsku tead, MIKS. Ega sellest ju midagi muutu, aga enesel on targem tunne, justkui olekski äravalgustatud.

Räägitakse, et inimesed lähevad rändama, et millegi eest põgeneda. Ma vist kardan seda, et paigale jäädes sellest liiga sõltuvaks saan, kardan tavaliseks halliks muutuda, vooluga kaasa uhtuvaks võõrkehaks muutuda. Selged skisoidsed tunnusjooned, sedakorda. Ja siis pärast paned end kirja, nagu oleks miski saavutus või midagi. Jutustad ja tunned head meelt, kui keegi poolimetledes-poolkadetsedes pomiseb "Täitsa hull." Nagu oleks hulluke olla nii hea.

Aga see on justkui süvenev haigus. Alguses sõidad jalgrattaga kuhugi kolmekümne kilomeetri taha. Siis hääletad koos sõbrannaga poolsada kilomeetrit. Siis juba saab see eraldi eesmärgiks, lähed ringiga koju. Siis eelistad teadmatust igavale aeglasele bussiliiklusele, mis kolistab mööda kõledaid bussijaamu ja äärelinnu ja ei pelga viieteistkraadise külmaga laupäeva õhtul põltsamaale põrutada. Pärast tagasi ka. Iseenesestmõistetavalt.

Värvikirevus tuli igatahes tagasi, see oli neis täitsa tundmatutes inimestes, kes üheainsa õhtu jooksul omaks said, et järgmine päev jälle üksteist unustada; see oli mihklis, kes väitis järjekindlalt, et ma olevat kunstnik ja ta ei oska kuidagi olla ja pärast üritas ikka oma kibestumust või tähelepanuvajadust sellesse summutada, et ennastunustavalt üksi lava ees moshima hakkas ; see oli küllis, kes tuli ja oli, nagu oleks alati olnud, aga pool tundi hiljem väänles alkoholimürgituse käes vetsus, sest mitte kõik ei oska piiri pidada; martin - aga tegelikult ma väga kindel ei ole, mis ta nimi oli- ja kirglikud vaidlused teemal "folk versus rokk"; too esimene autojuht, kellega pinevalt elmari raadio mingit muusikateemalist saadet kuulasime, ta oleks peaaegu helistanud ka; neljas, kes rääkis, kuidas ta võitis reisi austraaliasse, aga ta ei saa sinna minna, sest tal on kolmekuune laps.

Ja nii nad tulevad ja lähevad, pildid pöördlaval, korraks nii reaalsed ja siis kaovad sama kiiresti kui ilmusidki, ja homme nad enam ei mäletagi. Sest mis põhjust olekski koguda nende msn'e või telefoninumbreid või nimesid- toda ainsamat hetke ei tule enam kunagi, nüüd oleks nad pigem koorem, mille seest need üksikud, kes juhututvuste seast kasvavad olulisemaks ja mitmetahulisemaks ja kellest äkki tabad, et tõepoolest - tema on südame külge kasvanud ühes teiste kallitega. Ja ma ei räägi isegi kellestki konkreetsest, vaid kõigist üldiselt.


Õhtu eel jõudsin koju, sürreaalsus hajus Tallinna maantee tuledes, keetsin omale tassitäie teed ja kirjutasin VII päeviku täis.



(mina)